13.02. varahommikul startisime juba lennujaama, mingi kella viie paiku.
Algus polnud just paljutõotav: eelmisel õhtul valmis tellitud takso ei saabunud, viimasel minutil hakkasime uut sebima. Tundus, et tööd ei taha keegi teha, telefonile ei vastatud enamikes taksofirmades. Õnneks päästis hädast Tulika takso.
Lennuk startis õigel ajal. Tugeva vastutuule tõttu aga pikenes lennuaeg tublisti, eesootav ligi 6 –tunnine sõit tundus kole-kole. Tundide möödudes hakkas suhu pepumaitse tulema. Oh seda elevust, kui lõpuks Aafrika mandri kohale jõudsime! Algul oli nagu ikka vaatepilt, palju rohelist ja majad seal vahel, aga varsti jõudsime kõrbe kohale. Siis oli kindel, et on ikka küll Aafrika! Lõpuks maandusime. Ja siis oli päike ja soe...Ja sai ka selgeks, et see pole sul siin mingi EL, et kõnnid üle piiri nagu õige mees. Muudkui täida maaletuleku dokument, siis saad viisa, siis seisad pika saba, et viisat näidata ja kontrollist läbi saada. Ja seda kõike vaid selleks, et kohe järgmist kontrolli läbida. Juhhei. Tehtud.
Tunneli lõpus paistab valgus, st Novatoursi esindaja Made, kes meid nagu kanaema enda ümber paigutab. Siis selgub, et bussid on lennujaama remondi tõttu kaugel ja oma kohvrit järgi lohistades asume pikale teele mööda katkisi kõnniteid. Siis pisut segadust, uurime, millisele bussile peame minema, pole ju kindelgi, millises hotellis oleme. Selgub: oleme Elysees ja leiame ka õige bussi. Jälle tehtud. Hakkame siis sõitma ja inimesi hotellidesse paigutama.
Meie hotell Elysees asus Hurghada vana ja uue osa vahel: ühel pool Sheraton Road ja teisel Village Road- mis hiljem osutub väga mõnusaks jalutuskohaks. Kohale jõudes täidame jälle uued paberid. Keegi seob meile käepaelad „all included“. Hiljem aps avastatakse, meid kutsutakse retseptsiooni tagasi ja napsatakse paelad ära. Ikkagi ainult hommiku- ja õhtusöök. Lõunaks sööd, mida ise püüad. Kohvrit ei tohigi ise tuppa viia, boy kaitseb kohvrihunnikut nagu oma elu. Tema toob ja tahab selle eest tippi saada. Ats pakub 2 egiptuse poundi , boy nuriseb :“small“ ja vahib vihase näoga meie poole. Mis kuradi small? Ära kobise, muidu ei saa sedagi. Lõpuks jõuavad mehed kokkuleppele, et 5 poundi sobib. Pagan võtaks, pole veel kohalgi, kui juba papp taskust kaob. Vahepeal pole meil elektrit, aga mõne aja möödudes see siiski tuleb. Kella viieks olen saanud jubeda peavalu, söödud sai 12 tundi tagasi. Esimesest suvalisest söögikohast ostame mingi saiakese, mille kohe tagasiteel kuivalt sisse pugin ja siis kobin voodisse, tablett põses. Kella seitsme ajal saame hotellis õhtusööki. Magama lähen ikkagi peavaluga.
Teine päev.
Hommikusöök koos kahe tassi kohviga. Sööme Rootsi lauas ja valik on päris OK. Nende magusad saiakesed on aga nii maitsvad, et neid kohe tuleb süüa ja hulgi. Ja siis randa! Hotellil on oma
rand, ilus ja puhas, musa mängib ja puha. Päike, liiv ja soe vesi-mida veel soovida! Rannas oleme ca 3 tundi, siis on aeg ümbrust uurima minna. Võtame ette jalutuskäigu kuurorti uuema osa suunas, Village Roadile. Ca 500 m ja juba algavadki poed ja müügiputkad. Teeme oma esimesed ostud fix hindadega Ramstore poes. Siis avastan oma õuduseks, et mu optilistel päikeseprillidel on kadunud üks ninatugi, rannas ta oli veel alles. No leidis ka aja kadumiseks! Juhtume turisti info putka juurde ja jutu sees pärime kohalikelt , kas neil siin ka prillide parandust 
leidub. Uskumatu, aga leidubki. Küll siiski Sakkalas, kuurorti vanas osas. Üks kohalik kritseldab meie linnakaardile aadressi ja lubab meid ise ära viia, kui osturalli lõpetame. Selleks ajaks, kui meie lõpetame, on nemad ka lõpetanud, putka on kinni ja mehed lännu. Hetk mõtlemist ja siis läheb käiku variant B: püüame takso (õigemini takso püüab meid, sest siin tundub neid olevat rohkem kui turiste, muudkui tuututavad ja tahavad peale võtta). Näitame talle kaardilt aadressi ja sõidame. Otsib vaeseke küll kaua, aga üles leiab. Ja imelugu: optikapoe kutt teeb prillid terveks nagu naksti, 5 dollari eest. Kui juba siin oleme, sõidame ka tax-free poodi, kus Ats sooritab oma elutähtsad ostud: rummi ja õlut, niipalju kui kanda jaksab. Taksojuht mühatab naeda, kui Ats suure kotiga poest välja marsib. Sama taksoga sõidame hotelli tagasi. 70 poundi (140 EEK), selle eest küll sõidetud ja juhti ka oodata lastud. Mina paitan õnnelikult oma prille, Ats õllepurke. Hotellis uurime läbi teleka kanalid, leiame Dubai 2 filmikanali, igav ei hakka, hitid tulevad üksteise järele. Peale õhtusööki on tegevust toaski.3. päev
Äratus kell 5. Nüüd algab reisi põnevam osa. Kohvrid kaasa ja retseptsiooni. Seal ootavad meid kuivpajukid e. hommikusöögi pakid. Buss tuleb. Meie hotellist ronib bussi 6 inimest: meie, üks kena noorpaar ja armas vanapaar.. Hiljem saame nendega ka tuttavaks: noored on hiljuti abiellunud Irma ja Reio, vanaproua on Maria ja ta mees Ants, aga tema naiselt võetakse kohe üle nimetus „Taadu“, kelleks ta jääb reisi lõpuni. Selgub, et nemad on reisi loteriiga võitnud. Vaffa! Teine hotell, mille ees peatume, asub uuemas osas ja näeb välja juba eriti peen. Seda ta ka on, nagu hiljem teada saame. Sealt korjame peale kruiisi ülejäänud seltskonna, 7 inimest. Selgub, et meie grupp ongi 13-liikmeline (tegelikult peaks kruiisi toimumiseks olema 15, aga õnneks Novatours teeb asja ära väiksema grupiga). Kruiisi giidiks on sama Made, kes meid lennujaamas vastu võttis. Kena, särtsakas ja enesekindel naine. Paari tunni pärast teemegi mingis kohvikus-müügipunktis hommikusöögi peatuse. Meie kuuene grupp on omaette kahes lauas, ülejäänud seltskond hoiab raudselt omaette. Nende toidupakid näevad ka paremad välja, piidlen neid kadedusega. „Hoiavad omaette, uhked rikkurid !“, torisen mõttes. Jätkame sõitu Luxori (endise Teeba) suunas. See oli uue kuningriigi aegne pealinn, pühendatud jumal Amon Ra-le. Karnaki templi juurde jõuame ca kell 11.45. Saame oma esimesed võimsad muljed ja fotod . Karnaki templi ehitus algas keskimise kuningriigi ajal, vaarao Amenhotep III pooolt (1391-1351 e KR), ja kestis ka Ptolemaioste ajal.
Ligikaudu 30 vaaraod täiustasid seda. See on pühendatud kolmele Teeba jumalale: Amon, tema naine Muti ja Poeg Honsu ja selle ees on Ramses II ajast ilus kujude allee. Ja nüüd edasi laevale. Meie koduks kruiisi ajal saab Jaz Royale ja see on üks armas ja mugav laevuke. Niiluse kallas on laevu paksult täis, laevad on üksteise sabas kinni. Vähe sellest, nad on ka mitmes reas, mitu tükki üksteise kõrval. Kui sinu laevuke juhtub olema kõige tagumine, saad läbi mitme laeva fuajee minna. Nad on nii lähestikku, et ei saa arugi, kui ühest teise astud. Peale kajutitesse majutust koguneme laeva restorani, et kogu grupp saaks omavahel tutvuda. Selgub, et seitsmeliikmeline grupp on perekond: ema , isa, kaksikutest kenad tütred oma abikaasadega ja ema õde. Ja selgus, et tegu on ühe marulaheda seltskonnaga! Ühe peretütrre mees on igavene naljanina ja lõuapoolik (Urmas nimi ), igav temaga ei hakka. Aga minu eriliseks lemmikuks kogu seltskonnast kujuneb raudselt pere-ema õde Reet. No on ikka jumal õnnistanud üht inimest huumorisoonega! Ei saa suud kinni, naera end või ribadeks. Igatsen tema järele tõega, ma pole vist nii palju kunagi naernud kui tema jutte kuulates. Noh, inimene on 20 a merd sõitnud, mida ja keda kõike näinud. Temaga tahaks veel kohtuda.Kell 17 on meil järgmine üritus: meie kuuik läheb
Luxorisse kaarikutega sõitma ja turule teed jooma, teine seltskond on Egiptuses juba käinud ja liigub omi radu. Kaarikusõit on vahva, kestab ligi tunni ja näeme igasugu urkaid ja nurgataguseid, seda tavalise egiptlase elu. Siis teeme peatuse turul, pakutakse karka teed, guava mahla (oi nämma, kui maitsev) ja lauda tuuakse ka vesipiip. Meie siiski loobume. Meie kõrval paistab mingi ruum, kus kohalikud karsked moslemid võivad osta absoluutselt igasugust alkoholi (meie samuti, kui tahaks). Kella poole kaheksa paiku sõidame kaarikutega tagasi laeva juurde. Õhtusöögi aeg! Meie grupil on kaks lauda, jälle oleme meie kuuekesi ühes ja ülejäänud teises lauas, aga nüüd käib meie laudade vahel sõbralik suhtlemine.4.päev
Äratus kell 5.Täna sõidame väikebussiga. Esimene peatus on Memnose kolosside juures. Need kujutavad endast vaarao Amenhotep III, nende taga olnud templite kompleks on kahjuks hävinud.
Jätkame sõitu üle silla teisele poole Niilust, Nekropolisesse Kuningate orgu. Siia maeti 1600 – 1100 Ekr Egiptuse valitsejad. Minu suureks kurbuseks ja pettumuseks kästakse fotokad bussi jätta, siin on pildistamine keelatud. Nuuks! Nii palju põnevat jääb jäädvustamata . Piletihinnas on võimalus külastada ka kolme hauakambrit, omal valikul. Käime kahe Seti ja ühe Ramsese hauakambris, need on muljet-avaldavad.Edasi sõidame naisvaarao Hatsepsuti memoriaaltemplisse. Tema valitses 1473 – 1457
e KR. Tegemist on meie giidi lemmik-vaaraoga, tema kohta räägib ta palju huvitavat. Selge on, et tegemist oli ühe kange naisega. Selle tõttu ka tema järglane ja ex-abikaasa Thutmosis III pea igal pool tema näokujud vihaga ära täksis. Enne templi juurde jõudmist tuleb aga läbida turistilõks . Hakkame siis kambas, kokku hoides, koos kaupmeeste kadalippu läbima, Ja siis tõstab Urmas käed kõrgele üles ja karjub kõva häälega kaupmeeste suunas: „Helloo! Where are you from? Nice to see you!" Paariks sekundiks on kaupmehed omaenda relvaga relvituks löödud ja segaduses. Sellest piisab. Kuni nad ennast koguvad, oleme juba läbi lipsanud ja ise selle juures naerust kõveras.
Tagasi laeva jõudes okupeerime laeva päikeseteki ja naudime päikest, basseinis sulistamist ja laevasõitu mööda Niilust. Sama teed liiguvad ka teised kruiisi-laevad, nendest on moodustunud pikk jada. Unustasin vist mainida, et nagu Reet ilmekalt mainis, vallutasid eestlased kogu päikeseteki ja hoidsid seda võiduka lõpuni oma käes! 
Kell 16.30 -17.30 on Happy hour, siis hangime omale tasuta tassi kohvi.
Lootsin Niilusel krokodille näha, aga giid kustutas juba eos mu lootused: kõik krokud on teisel pool Asswani tammi ja kui siiapoole mõni kogemata juhtubki, saab temast kohe käekott. Ainuke krokodill, keda nägime, oli kajutiteenija poolt
voodile tehtud üllatus. Nüüd ootame Esna lüüsi juurde jõudmist, et vaadata selle läbimist ja teha sellest ka mõni pilt. Aga võta näpust: hakkab juba hämarduma, aga lüüse pole ikka veel näha. Lõpuks ta paistab. Aga ees on ootamas juba suur hulk laevu, kes kõik lüüsi-pääsu ootavad. Nii mõnedki neist pühkisid meist teel mööda, nüüd saavad nemad ka varem läbi. Sellegipoolest pole meil laeval igav, sest laevade ümber kogunevad paatidega kohalikud kaupmehed ja annavad korraliku reklaami- ja müügialase etenduse. Laiali laotatakse igasugu vaibad ja rätid ja lehvitatakse neid turistide suunas, osavalt seotakse need pampu ja lennutatakse laevalaele. Kui kellelgi tahet osta, visatakse raha kilekotiga alla paati. Midagi ei lähe kaotsi, ka veest õngitsetakse kõik välja. Lõbu laialt. 
Kangemad müügimehed ei lahku laevade juurest ka siis, kui väljas kottpimedaks läheb; jääb arusaamatuks, mida nad seal veel müüvad, kui keegi midagi ei näe. Nagu kiuste on samal õhtul ka laeva managemendi õhtu, s.o. meeskonna tutvustamise õhtu, nii ei õnnestu eriti lüüsi läbimist jälgida, kui see lõpuks toimub. Tänane õhtusöök on eriline, viiekäiguline. Peale kolmandat ägiseme, neljanda juures vaevleme ja viies (vist puuviljad)enam ei mahu, laseme jalga. Õhtu lõpeb sellega, et vedeleme ohkides oma voodites, kõhud lae poole punnis ja üritame üle nende telekat vaadata. Sama õhtul avastame muide põneva asjaolu, et kuu paistab seal teisugusena kui meil: tegemist oli noorkuuga ja see oli taevas armsalt selili ja paistis nagu paadike.
5.päev
Täna magame mõnuga. Alles kell 10 alustame väljasõitu Edfu templisse. See on pühendatud jumal Horusele(linnukujuline) ja ehitatud
Ptolemaioste ajal (237-57 e KR). Jälle üks ilus elamus. Enne templisse minekut aga hoiatab giid, et siin on eriti vänge turistilõks, olgu me valvel. Turistilõks tähendab sellist kohta, kus tuleb läbi minna kohalike kaupmeeste kadalipust. Oi, nad on tüütud! Tõmbavad sulle sekundiga ringi ümber, igaüks lehvitab mingit oma kaltsu, mõnikord lehvitavad nad kõik lausa samasugust kaltsu (naljaninad!). Üldse on Egiptuses turistina liikumine raske, sest pea igaüks , kes vastu tuleb, küsib kohe „where are you from?“, millele pead siis alati vastama, et from Estonia. Ja siis järgneb alati „oo, estonia, wery nice people, I know Estonia “, sageli järgneb ka „tere-tere“ (millele vahel lisandub ka „vana kere“, irv). Kui juba kaubandusest rääkida, siis giidilt saadud õpetuste ja ka omal nahal kiirelt omandatud kogemuste järgi saab selgeks, et tingima peab ja korralikult! Kui küsid, mis maksab ja saad vastuseks 150 poundi, siis pead pakkuma 20. Selle peale kilgatakse et „ou, you are killing me!“ ja lastakse hinda alla. Tavaliselt saad kauba kätte 30-40 poundiga, vahel ka 20-ga. Kui pakutakse toodet, mis sul juba on, küsivad nad kohe, et palju sa selle eest maksid. Kui ütled näiteks, et 30, siis ta ütleb, et osta minult ka, ma annan 25-ga. Nalja nabani. Muidugi peab sul kannatust ja aega olema, aga kui ikka midagi väga tahad, siis saad soodsalt kätte küll. Tagasi bussi juurde minnes on aga kaupmehed varitsemas ja üks hull haarab mul käest ja lohistab mind väevõimuga oma pesa, st. poe suunas. Kääksatan „appi“ ja Ats juba tulebki. Abi seisneb selles, et tema tirib mind täie jõuga oma poole. Hea, et ma keskelt pooleks ei kärise. Ats on 3x suurem, seega tema võidab. Lendan nagu takukoonal tema rüppe ja olen päästetud. Mõned kaupmehed on veel tee peal ees. Pakuvad laudlinade komplekte, ei mäletagi, mis see alghind oli, vist 150, kauplen hinna alla 35-peale, parajat raha pole, saavad 40, sest meie buss hakkab juba liikuma. Mina olen rahul. Sõidame tagasi laevale ja valgume päikesetekile. Mmmm, mõnus. Temperatuur on kogu aeg üle kolmekümne soojakraadi, isegi kuni 38 kraadi. Selgub, et selline soe on omane pigem aprillile, oleme saanud erakordse soojalaine osaliseks..Järgmine ekskursioon toimub kella 19 paiku,
kahjuks juba pimedas. Seekord on ootamas Kom Ombu tempel. Laev peatub peaaegu templi ees, vaja teha ainult väike jalutuskäik. Osa meie grupist ei vaeva pead , mida endale selga panna vaid tõmbavad üll gallopeiad. See osutub ka heaks nipiks tüütute kaupmeeste peletamisel: kohalikes riietes ei hakka silma, ja kuna on pime, siis ei paista ka heledam nahavärv välja. Meil õnnestub nende vahelt kenasti läbi jalutada ja oma eksitust märkavad nad alles siis, kui teiste vahel euroopalikes riietes isikuid näevad. Nad on segaduses ja kuni nad midagi taipavad, oleme läinud. Kom Ombo kujutab endast kahte templit: üks pühendatud jumal Sobekile (krokodilli kujuline) ja teine Haroerisele. Ehitatud ca 119 Ekr. Ehitust alustas Ptolemaios VI ja lõpetas palju hiljem imperaator Augustus. Idaosas asuva värava ehitas Ptolemaios XII , kes oli kuulsa Cleopatra VII isa. Templi territooriumil on ka sügav kaev, millega mõõdeti Niiluse taset ja vett oli selle põhjas isegi praegu näha.Tagasi laevale jõudes on meid ootamas temaatiline gallopeia-õhtu
(gallopeia- kohalik riietus, pikk halatt). Peoks ettevalmistumine algas juba eelmisel õhtul, kui laeva poe müüja ladustas oma poe ette suure hunniku erinevaid gallopeiasid, igat värvi ja mustriga, silme ees läks lausa kirjuks. Oi, me naised tuustisime seal hunnikus , ei osanud kohe validagi. Tüüpilise kaalude- märgi inimesena ei suutnud ma muidugi otsustada, millist ma tahan ja jätsin ostmise järgmiseks päevaks. Ost õnnestus teha kuskil kohalikus poes ja mitu korda odavamalt!Aga pidu ise läks kenasti, igast grupist tehti eraldi foto, mida hiljem ka osta sai. Meie omadel oli eesti lipp kaasas, selle laotasime kenasti pildil enda ette laiali ja igavesti uhke oli. Kukalt kratsima panid taiwanlased, mõni neist oli end lausa mereröövliks grimmeerinud, ju nad ei saanud asjale pihta. Ka olid nad kohutavalt lärmakad.
Pikalt me ei pidutsenud, sest ees ootas väga varajane äratus: nimelt kell 2.30 öösel, et asuda sõitma Abu Simbelisse. Nii et varakult magama.
6.päev
Magada eriti ei õnnestunud. Nagu ikka, kui tead, et PEAD magama jääma, siis just ei jää, nagu kius kohe. Igatahes kell 3.30 istume oma bussi ja sõidame konvoi
kogunemispunkti. Abu Simbelisse sõidetakse turvakaalutlustel ainult konvoiga, pikas reas ja relvastatud valve all. Mõned aastad tagasi on terroristid turiste rünnanud ja nüüd tehakse kõik selleks, et turiste kaitsta. Turist on ju see, kes raha toob. Turvamisest rääkides: igal pool, tänavatel , hotellide ümbruses kui ka hotellides sees, vaatamisväärsuste juures –ühesõnaga igal pool- on relvastatud mehed valvamas.Aga nüüd sõidame Abu Simbelisse, sõit kestab üle 3 tunni. Bussiaknast näeme ära ka päikesetõusu kõrbes. Abu Simbeli tempel on muidugi võrratu. Ta asub Nasseri järve ääres. Tegelikult peaks ta selle põhjas olema, sest Nasseri järve tase seoses Asswani tammi ehitusega tõusis, aga tänu maailma teadlaste abile viidi tempel 1964 – 1968 a jooksul 65 m kaugemale ja nii on ta meile endiselt silmarõõmuks. Abu Simbeli rajas Ramses II ja tema eripära on selles, et esimest ja ainumat korda on üks vaarao oma naist kujutanud samas pikkuses iseendaga, muidu on vaarao kui jumala kuju ca 4-5 m pikk, tema naised ja lapsed näidatakse nende jalge juures pisikestena. Abu Simbelis on 2 templit: esimene pühendatud jumalatele Re-Hor-Akhty, Amon ja Ptah. Neljas kuju on Ramses II ise. Teine tempel on pühendatud Ramses II lemmiknaisele ja armastatule Nefertarile ja jumal Hathorile.
Tagasisõit. Jälle 3 tundi. Uni tuleb peale ja pea hakkab ka valutama. Shit. Aga see tempel oli väärt kogu seda pikka reisi. Küll on kahju, et templites sees jälle pilti teha ei tohtinud. Nii ilus oli. Laevas oleme tagasi ca kell 12.15. Kobin oma peavaluga voodisse . Ats naudib päikesetekil päikest. Ärkan kella 16 paiku, enesetunne on juba OK ja olen valmis tegudeks. Võtame ette jalutuskäigu Asswani linnas ja kammime ka kaubatänavat. Ostan paar valget pluusi. Esimesest kohast saan 30 poundiga, järgmises pakutakse 25-ga. Ostan teise veel ! Hiljem avastan, et muster on pisut erinev, hurraa. Muidu olekski tobe, nagu kilplane palgiveeretamisel, teate ju küll seda lugu.
Mingil hetkel hakkab Ats ühe kaupmehega mingit salajuttu ajama ja jalutan mõned meetrid edasi. Tagasi vaadates ma Atsi ei näe, arvan, et küllap läks poodi sisse. Imestan, et mis imekaupa seal pakuti, et tema poodi sisse läks. Ootan, jalutan edasi-tagasi. Atsi ei kuskil. Aeg läheb ja hakkan närvi minema. Lähen tagasi, aga ei leia enam seda kohta. Lõpuks on vesi silmanurgas, sest kujutan juba ette, et nüüd on kohalikud kurjategijad mu kolli maha löönud. Kujutan juba ette igasugu stsenaariume, kui lõpuks ühte tuttavat pikka kuju eemal silman. Tema näost paistab samasugune mure ja siis kergendus. Ju me mingil hetkel teinteisest ikka mööda läksime. Nüüd pigistame kõvasti teiseteise käpakest ja enam lahti ei lase. Laeva jõuame tagasi ca veerand seitsme paiku. Avastame, et seif ei tööta, ei saa rahakotte ära panna. Kui sellest retseptsiooni teavitama läheme, ununeb ka kajutivõti tuppa, nii et jääme ukse taha ka. Noh , tagavaravõtmega lastakse meid ikka sisse ja laevapoiss saadetakse maale seifi jaoks uut patareid ostma.
Õhtul on laeval Nuubia-teemaline õhtu, olen just dushi all, kui juba trummimürin lahti läheb. Arvan, et trummi taotakse meie ukse taga, nii kõva mürin käib. Tegelikult kostab see ülakorruselt. Pole mõtetki restorani minna, pidu tuleb tuppa kohale.
7.päev
Täna on kruiisi viimane päev. Oleme kurvad, sest kõik on olnud nagu muinasjutt ja tahaks
, et see jätkuks. Hommikul sõidame vanasse graniidikaevandusse, vaatama lõpetamata obeliski. Sellest pidi tulema kõige kõrgem obelisk, aga paraku oli see murdunud juba enne valmimist. See, mis pidi aastatuhandeid tagasi vaatamisväärsus olema, on selleks muutunud nüüd. Pole ka paha. Edasi sõidame vaatama Asswani tammi, seda uut, mille ehitas NSVL. Omal ajal andis ta suurema osa elektrienergiast, nüüd ainult 15 %. Kui tead, millist kahju on see tekitanud loodusele ja millised kultuuriväärtused järve põhja jäid, siis on muljed pigem negatiivsed.Järgmine vaatamisväärsus aga on Philose (Philae)
tempel, mis asub väikesel saarekesel. See on pühendatud jumalanna Isisele, 3 saj Ekr. See oli viimane bastion, kus kasutati iidseid egiptuse hieroglüüfe ja usku. Esimese Asswani tammi püstitusel Inglismaa poolt hakkas vesi templit uputama ja üle ujutama. Kui 1960.a ehitati uus tamm, oli tempel määratud hukule. Et seda päästa, pumbati 1977.a selle ümbert vesi ära ja viidi tempel plokihaaval läheduses olevale kõrgemale Agilkai saarele ca 150 m kaugusel. Saarekesele sõidame väikese paadiga.Lõunasöök toimub seekord kohalikus Nuubia restoranis. Valin kana ja pettun: kuiv ja puine. Kalasööjad jäid oma valikuga rahule.
Peale lõunat teeme umbes tunnise paadisõidu felukiga, kohaliku paadiga. Isegi paadis toimub kohustuslik kaubavahetus: kohalik mees kraamib kilekotist igasugu nänni välja: kaelakeed, loomakujukesed. Lõpuks teen ise ka diili: ostan kaameliluust kaelakee, mis saab seltsiks käevõrule, mille juba sadamast ostsin- seda tänu giid Madele, kes ise ka sellist ihales.
Järgmine suurem ettevõtmine on rongi peale minek. Nimelt sõidame Kairosse rongiga. Öö läbi sõitu magamisvagunis. Rong on väljast kole ja must. Aga seest täitsa normaalne. Meie vagun on nr.12. Need, kes julgesid koos giidiga minna vagunisse nr.13, peavad läbi ajama ilma konditsioneerita. Vähemalt esialgu. Magamisvagun on kahekohaline, seinast väljakäivate vooditega. Mina valin ülemise koiku, loomulikult. Vagunis on ka väike kraanikauss, millest niriseb isegi pisut vett. Kandikuga tuuakse meile ka õhtusöök. Rong alustab sõitu millalgi peale kell 16. Aknast välja vaadata on täitsa põnev. Ma magan ka päris mõnusasti oma koikus. Ats kurdab, et tema ei saanudki sõba silmale.
8. Päev
Kairosse jõuame 5.30. Enne seda on juba koikud üles tõstetud ja hommikusöök nahka pandud. Kuna on liiga varajane hommik ja kuhugi veel minna pole, organiseeritakse meile paaritunnine peatuskoht Hotellis Ramses Hilton. Kes tahab, see istub. Meie ei taha. Läheme kahekesi linna peale kolistama. Rahvast liigub juba päris palju. Teeme mõned pildid ka , et oleme ikka Kairos ära käinud.
Lõpuks on kell nii palju, et meie ekskursioon võib alata. Esimene on tsitadell ja Mohammed Ali Alabastermoshee.
Uksel võtame papud jalast ja enamus naisi peavad mingi pika rohelise ürbi peale tõmbama. Enda arvates ma paljas polnud, aga tühja kah, andke pealegi ürp siia! Veerand tunni pärast olen selle üle maru õnnelik, kui mingi suvaline tuvi kõrvalseisva mehe täis situb. Hee. Järgmine ettevõtmine on Kairo muuseum. No see on juba midagi. Vaadata on palju, aega liiga vähe. Teeme valikuid. Aga põnevad kohad näeme ära, nagu Tutanhamoni hauakambri kulla. Mina käin lisatasu eest veel viimasel minutil ka muumiate ruumis, vaatan need vaaraod ikka oma silmaga ära. Mingil hetkel tunnen, et kõht muliseb kahtlaselt. Allah akbar, et kohe reisi algul kõhurohi drotazide ostetud sai. Igaks juhuks viskan paar tabletti hinge alla ja selle teema võib ammendatuks lugeda.Edasi saabub mõnegi jaoks tipp-hetk: sõidame Giza platoole. Meid ootavad püramiidid ja Sfinks! Ja juba nad ongi meie ees. Võimas. Ja sel hetkel saabub teadmine, et see kauaoodatud hetk on nüüd käes ja kohe ka möödas. Natuke kurb on. Aga naudime täiega.
Kolm püramiidi: Khufu, Menkaura ja Hafra (meie tunneme neid pigem kreekapäraste nimedega Cheopsi,Chepreni ja Mykerinose püramiidid). Suurim, Cheopsi oma ehitati ca 2560 e Kr vaarao Cheopsi (Khufu, 2551 – 2528 e Kr) matmispaigaks (nii vähemalt arvatakse, kuigi on ka teisi arvamusi). See on ka üks 7 maailmaimest ja ainus, mis tänapäevani on säilinud. Lisapapi eest ronime Cheopsi püramiid tippu, seestpoolt muidugi. Käik on kitsas, neljakandiline, liikuda tuleb pikalt kummargil, treppi pole, ainult mingi jalatugedega laud-tee. Õhku pole. Üks meie grupist keerab tagasi. Teine peab endaga võitlust, aga tuleb siiski lõpuni. Klaustrofoobidel sinna asja pole. Üles jõudes oleme neljakandilises mustast graniidist ruumis, mille keskel on suur kivist sarkofaag. 
Üks meie grupi proua kummardub üle sarkofaagi ääre sisse vaatama ja saab peaaegu infarkti: üks lollakas pilusilmne turist on sinna ennast pikali visanud! Issanda loomaaed...Kui püramiidist välja ronime, tahab valvur Atsilt seljasoleva punase palmidega pluusi ära osta. Kohe nii sillas, et anna aga talle. Kaupa ei tule.
Ja siis tagasi bussi. Pidu läbi. Hakkame Hurghada poole sõitma. Aga veel ootab meid väike üllatus: kohalik giid, kes meil sel päeval kaasas on olnud, kutsub kogu seltskonna enda juurde koju egiptuse teed jooma. Tekib huvi ja lähemegi. Maja on väljast kena, mitmekordne korterelamu. Majahoidja peseb parasjagu treppi ja kogu alumine korrus lainetab veest, siin on oma 5-6 cm sügavune veekiht. Mul on jalas riidest kingad. Kuni ma mõtlen, mida edasi teha, haarab Ats mu sülle ja tassib nagu tõeline dzentelmen trepi juurde . Egiptuse õhk on talle hästi mõjunud. Nurr. Astume sisse, papud jäävad muidugi ukse juurde. Naine toimetab köögis, aga kohaliku kombe kohaselt ennast meile ei näita. Mees tassib kõik ise lauale. Ja toob meile...liptoni pakiteed. Icc. Aga kodu on tal kena, ilus mööbel ja kohustuslik koraanilõik nagu pilt raami sees seinal. Räägib pisut kohalikust elust ja kommetest. Kella 17.30 paiku istume jälle oma bussi ( meil on 14 inimese jaoks suur buss, igaüks laiutab kahel pingil). Üritame tukkuda, sest sõita on ca 6 tundi. Poole tee peal läheb meie buss rikki. Seisame. Bussijuht sebib kuskilt abi, midagi pusitakse ja varsti liigume jälle. Saabume jälle samasse hotelli Elysees. Kell on pool üks öösel. Kebime magama.
9.päev
Alustame päeva rannas peesitamisega ja ujumisega, meie kuuik on koos, lisaks on veel Tez Toursiga eestlased, nii et omade keskel. Atsil õnnestub ka Merike kätte saada ja leppida juba homseks (siis esmaspäevaks) kokku El Gouna külastuse. Peale lõunat jalutuskäik Village Roadil.
10.päev
Hommiku veedame taas rannas. Lõunat sööme hotelli lähedal asuvas heas söögikohas nimega Bulls. Pasta al pomodoro on kindel valik. Kell 15.00 koguneb meie kuuik, kõik tahavad tulla El Gounasse. Väikebuss tuleb meile järele ja siis läksime.
El Gouna on kohalik Veneetsia, rikkurite linn, mis ehitatud 22 a tagasi kohaliku miljonäri Suarese poolt. Näeme ka tema hirmkalleid jahte, millest üks maksis mingi 27 ja uuem 47 miljonit EUR. Kohalikud sinna linna sisse ei pääse, ainult turistid. Ja needki mitte igale poole, sest privaatses osas on majad Pugatsoval, Angelinal ja Bradil ja jumal teab, kellel veel.Siis käime vaatamas Kopti kirikut. Koptid on kohalikud kristlased. Nemad on ka ainsad Egiptuse nö- põliselanikud, ainult nendel on vaaraodega sarnane DNA, nagu viimsed uuringud näitavad. Neid on ainult 10 % elanikkonnast. Ülejäänud on sissetrüginud moslemid-araablased, kellel pole kohaliku kultuuripärandiga midagi pistmist. Küll aga teenivad nad sellega endale häbitult pappi. Käime ka turul, vilgas elu käib vaatamata hilisele ajale. Ostame soodsa hinnaga hibiskuse marju tee jaoks. Merike peab natuke kurja häält tegema, et pool kilo 20 poundiga saada, mees tahab vägisi rohkem . Viimasena külastatakse kohalikku akvaariumi. Kuna olen igasugu kalu juba nii Kanaaridel kui Leedu akvaariumis näinud, et
viitsi minna. Ats vaatab kohalikud kalad siiski üle. Ostame Merikeselt kohalikku liigesehädade raviks mõeldud möksi, mis pidavat eriti hea olema. Pärast mõtlen, et huvitav, kuidas nad oskavad teha head rohtu haigusele, mida neil endil pole kuiva kliima tõttu. Ekskursiooni lõpetame kell 19.30. Homseks on kokku lepitud merepäev. Öösel ärkan peavaluga, võtan tableti sisse, aga veel hommikulgi on pea raske. Ats läheb merepäevale üksi. Nukrutsen üksi hotellitoas, aga kui peavalu üle läheb, lähen randa teiste juurde. Veedan seal sooja päikse käes 3 tundi ja tuju läheb jälle heaks. Hotelli tagasi jõudes ootab meid üllatus, sest hotelli retseptsiooni meelest ja neil olevate paberite järgi peaksime täna välja kobima. Helistame oma giidile ja hotellist võetakse ühendust ka Tallinna Novatoursi kontoriga, paari tunni pärast on eksitus klaaritud. Mõtlen, et Atsil ikka veab, ei tea minu närveerimistest muhvigi. Ats saabub kell 16.45 ja teatab, et tänagu ma Allahhit, kes peavalu andis, hea, et kaasa ei läinud. Ilm oli olnud väga tuuline ja nad olid piisavalt ka külma saanud. Vees oli muidugi soe, aga mina poleks nii sügavas nagunii vette läinud. Keegi naine oli seal tugeva kõrvavalu saanud. Enne õhtusööki käime veel tiiru Village Roadil ja ostame mulle uue punase kohvri, mereröövli pildiga. Eelmisel korral küsiti 195, nüüd on teine müüja ja küsib 175. Pakun 150. Poiss kilkab peenikese häälega „you wanna kill me?!“ Teeme diili 165, olen selle ostuga rahul, kohver tundub kobe olevat.11.päev
Eesti Vabariigi aastapäev, 24.02.!
Hommikul sõidame taksoga Sakkalasse ja kondame mööda kauplusi. Vaatame, kus mida on . Kahetsen, et Lõuna-Egiptuses mõnegi asja ostmata jätsin, sest siin on ainult kommerts ja seegi liiga kallis. Teeme aega parajaks, sest kell kaks saab meie kuuik kokku Abu Ashara juures Cleopatra poe ees. Sinna tuleb meile vastu Merike, kellega koos siis tema juurde koju lõunale läheme. Tema kodu on lihtne, meie mõistes ehk isegi vaesevõitu. Ometi on seal hubane. Karvasel kassil on pojad ja need on nii armsad. Istume elutoas põrandale patjadele ja keskele on kaetud laud. On liha, kana, krevette, kalmaare, kohalikke salateid. Joome muidugi karka teed. Toit on maitsev ja seda jagub küllaga. Vestleme pikalt ka Merikese moslemist abikaasa Usamaga kohalikust elust-olust ja pisut ka poliitikast. Saame teada, et Iisraeli neid minna ei lubata. Mujale vist võib. Kui raha on. Kohalik elanikkond on siiski väga vaene. Oma presidenti nad ei armasta, sest too on lubanud riigi rikkusi oma rahvaga jagada , aga vaatamata lubadustele pole seda teinud. Arvatakse, et Mubarak on maailma rikkamaid inimesi.
Veel õhtusöögi ajal on kõht veel nii täis, et midagi eriti sisse ei mahugi. Moe pärast sööme paar ampsu. Noh, selle eest on ju ikkagi makstud !
12.päev
Täna läheme safarile! Varajane hommikusöök ja siis randa, naudime päikest 8.45 – 10.30, siis pakime hotellis seljakotid ja 11.30 tuleb Usama meile väikebussiga järele. Järgmise hotelli juures lahkub ta ise, olles meid bussijuhi hoolde üle andnud. Korjame veel mitmest hotellist rahvast peale ja siis sõidame Safari keskusesse. Siia tuleb igalt poolt busse, rahvast on päris palju. Meid pannakse kuhugi istume ja nii me siis istume ja ootame, möödub ligi tund. Osa gruppe lähevad juba minema, meie ikka ootame. Otsustame, et poogime ennast mõne ingliskeelse grupi juurde. Siis aga ilmub välja aktiivne daam ja hüüab vene keeles: kas venelasi on? Tõuseb 4 kätt (üks suur vene grupp on mõne aja eest just lahkunud). Tekib mõte. Lähen vene giidi juurde ja küsin, kas ta võtaks kaks vene keele oskajat ka oma tiiva alla. Võtabki. Meil veab, tegemist on aktiivse naisega, kes tegutseb kiirelt ja jagab ohtralt infi. Suure osa oma jutust pühendab ta siiski ka iseenda raske elu kirjeldamisele: kui väike korter tal siin on, kui palju ta üüri peab maksma ja kuidas giigide elu ripub ainult sellest, kuipalju meie, turistid neile tippi anname. Jee. Aga kõigepealt seob ta meile pähe „arafati“ rätikud, mis me eelmisel päeval olime valmis ostnud. Ta
tõmbab need nii kõvasti pähe ja mässib suu ja nina nii kinni, et tunnen hirmu, et lämbun varsti õhupuuduses. Kuna meid on vähe, siis ühineme lõpuks suurema saksa grupiga. Nüüd viiakse meid ATV-de juurde ja igaüks saab oma. Giid näitab ette, kuidas masin toimib ja hakkame hanereas liikuma. Esialgu teeme paar ringi, et masinaga harjuda. Algul tundub, et läheb küll. Aga mingil hetkel hakkab mu masin omapäi minema, st muudkui pöörab paremale ja olen võimetu midagi tegema. Jään seisma. Grupijuht soovitab Atsi seljataha istuma minna. Mõni teinegi naine loobub vabatahtlikult oma iseseisvusest ja kobib oma mehe seljataha. Ja siis läheme teele. Kiirus järjest suureneb ja varsti käib juba paras andmine. Kivikõrbe maastik on muhklik ja kivine, perse saab kõvasti raputamist ja vahepeal üritan pooleldi jalgadele toetuda. Saan ka aru, et päheseotud rätik on vägagi õigustatud: tuul on kõva ja liiva lendab ka parajalt. Kimame mingi tunni kõrbes ringi, näeme ka teisi gruppe liikumas. Vahva on, eriti kui teine juhib ja ei pea ise vaeva nägema. Safarile tulles kujutasin ette, et kõrbes on kohutavalt palav, tegelikkuses selgub, et tuul on kõva ja kõigi suureks üllatuseks saame isegi kerge vihmahoo osaliseks!Järgmisena sõidame bagide e. Spideritega.
Istume masinasse neljakaupa ja läheme sõidule. Vahepeal tehakse peatusi , et teha juhi vahetusi ja kõik saaksid osa maad sõita. Siin olen ka mina tegija, sõit sujub enda arust väga hästi. Viimase jupi sõidab neiu, kes vist autot juhtinud pole, aga saab ka hakkama. Sõidu lõpetab ta mõnusa mürtsuga, ees peatunud autole tagant sisse sõites. Icc.Järgmiseks sõiduvahendiks saavad dziibid. Meid paigutatakse 8 tk ühte , tegu on rahvusvahelise seltskonnaga. Hakkame sõitma beduiinide küladesse. Tee peal käib kimamine ja üksteisest möödasõitmine, juhid lõbutsevad. Meie ka. Vahepeal lendame peaga lakke ka. Ja poole sõidu pealt laguneb iste meie taguotsade all. Ei häda ! Jõuame kohale. Kui Safarikeskuses molutasime ligi tunni, siis nüüd galopeerime giidi järel nagu sprinterid. Ajakava on tihe. Kõigepealt kaamelitega sõitma. Klammerdun kahe käega istme
tugede külge, kui kaamel end maast järsult püsti ajab. Nalja pole, siin võib vabalt kukerpalli teha üle kaameli nina, kui ta oma perse püsti lükkab, nina aga alles maas on. Ega see sõitminegi nii lihtne pole, tunnen end üsna ebakindlalt. Algul üritan fotoka pihku sebida ja kõrval kaameli seljas kõikuvast Atsist ühe pildi teha, aga varsti loobun sellest mõttest. Kinnihoidmisega on piisavalt tegu. Ka mahasaamine pole kerge. Teist korda vist enam ei proovi. Kohe, kui maha saan, sirutab üleni musta mässitud beduiininaine, (kellest ainult silmad paistavad) oma käe papi järele. Mul pole täna üldse raha kaasas, Atsilt saan mõned mündid. Ja jälle kappame giidi sabas: vaatame , kuidas naine leiba küpsetab, siis teeme teejoomise peatuse, siis vaatame dendraariumi üle (maod jms). Beduiinide kohta saame teada, et nad pole üldse mustad ja kasimata, vaid pesevad ennast regulaarselt. Higi järgi nad ka ei haise, sest joovad vähe ja ei higista, pealegi kannavad nad sellist riietust, mis hoiab kehatemperatuuri püsiva. Nende keskmine eluiga on kõrgem, kui keskmisel egiptlasel ja isegi eestlasel. Haigustest kimbutavad neid neeruhaigused ja juuste väljalangemine, nagu kõigil egiptlastel. See on seotud liiga mineraalirikka vee ja liigse kuivusega. Turiste lasevad enda juurde ainult 9 beduiini küla, et lisaraha teenida. Üldiselt hoiavad nad ikkagi omaette. Sheigiks saab ainult haritud mees, st. see kes oskab lugeda ja kirjutada. Muidu pole neil isegi isikudokumente.Kappadi–kappadi. Ja juba ongi aeg taas dziipidesse pugeda ja tagasi Safari keskusesse sõita. Kui kohale jõuame, on juba pimedaks läinud. Võtame sisse kohad toidusabas: saame korraliku toiduportsioni, ei saa nuriseda. Ja siis on ka väike meelelahutusprogramm : meile esineb kõigepealt kõhutantsija ja seejärel „Keerlev dervis“-seelikutes pöörlev mees. Tema on ikka päris hea. Rahvale meeldib ta isegi rohkem kui kaunis kõhutantsijanna. Programm lõppeb ja oleme juba valmis uttu tõmbama, aga meie giidil on head silmad ja ta leiab meid selles massis ikkagi üles. Korjab kõik oma 6 lambukest kokku ja tänab meid tulemast, ise ootusärevalt meile otsa (tasku poole) vaadates. Täname vastu ja soovime talle kõike head. Ei mingit lisaraha luftitamist, niigi maksmine 40 dollarit per nägu, aitab küll. Väikese otsimise järel leiame bussi, mis viib meid tagasi Elysees hotelli. Enne kella üheksat jõuame hotelli. Kõht on nii täis, et lubame endale ainult mõne magusa saia. Need on siin ikka nii head.
13.päev
No on tõesti 13. Ärkan selle peale, et Ats vahib telekat. Hommikul kell 7.15! LOLLAKAS.
Peale hommikusööki kella 9 paiku läheme jälle randa. Seekord on päike sumus ja ilm tuuline. Nojah, meie aeg siin hakkab otsa saama ja tulebki harjuda viletsama ilmaga. Tunni pärast läheb ilm paremaks..Võtame päikest ja sulistame vees kuni kella 13-ni.Võtame ühesõnaga viimast. Siis sõidame viimast korda Sakkalasse Sheraton Roadile, veel on kulutamiseks raha. Irma õpetuse järgi leian poe, kus müüakse riidest märsse. Leian sellise, nagu tahan. Kauplen hinna üle vapralt, järjekordselt müüjat tappes (oh, you kill me!). Aga näe, ära tõin! Soovin ka mingit Egiptuse piltidega rätikut. Atsi süda heldib ja ostab mulle ise 20 poundise rätiku. Ja endale 50 poundise rummi. Rahakotti jääb veel pisut. Otsustame, et koju ei vii midagi, lööme kohaliku raha laiaks. Seetõttu sõidame vahepeal hotelli, laadime kauba maha ja jätkame Village Roadil. Ostame koju ka suveniiri: vaarao kujukese, hibiskuse pakiteed ja veel nipet-näpet. Raha otsas, hea olla.
Viimasele õhtusöögile läheme kuuekesi koos, paneme selga gallopeiad. Kohalikud naeratavad poolehoidvalt. Ainult päikest võtma tulnud ja kohalikust kultuurist mitte muhvigi teadvad turistid vaatavad imestunult, mokad töllakil. Üks tobe eesti turist , pisut vindine, tuleb Atsi käest küsima, kas tal selle all ka midagi on. Ju tal tekkis assotsiatsioone shoti seelikutega.
14. päev
Hommikul 7.40 on hotellist start. Nuuks!
